Kogukondlik nutiseadmete andmise edasilükkamine kujutab endast peaaegu tasuta ja väga toimivat viisi, mis aitab parandada laste tähelepanuvõimet, eneseregulatsiooni ning üldist vaimset heaolu. Värske teadusuuring: Kui lapsevanemad ühiselt ja koordineeritult otsustavad lükata edasi lastele nutitelefoni andmise kuni 14. eluaastani, parandab see märgatavalt laste vaimset tervist ja vähendab psühhiaatriliste puudetoetuste taotluste arvu.
Eesti keeles on palju ütlusi, mida igapäevaellu märkamatult rakendame. Üks neist ütleb, et lapse kasvatamiseks on vaja küla. Tänapäeval on see ehk kohati raskesti mõistetav, sest vanavanemad töötavad ise pika eani, naabrid on anonüümsed ja tädid-onud mööda maailma laiali. Seda enam on meil põhjust ühiskonnana ja kogukondadena pingutada, võttes appi erinevad üksused – omavalitsused, koolid, huviringid, et tuua kokku see meie küla, kes lapse kasvamises olulist rolli mängib. Selle olulisus tõstatub värskes Inglismaal tehtud teadusuuringus, mida allolevalt refereerime.
Royal Holloway, University of London õppejõu ja teaduri Gregory F. Veramendi värske uurimuse peamine leid näitab, et lastevanemate ühine ja koordineeritud otsus lükata lastele nutitelefoni andmine edasi kuni 14. eluaastani parandab märkimisväärselt laste vaimset tervist. Koolides ja piirkondades, kus vähemalt viiendik peredest liitus nn vanemate sellekohase kokkuleppega, vähenes umbes 8% koolide poolt registreeritud sotsiaalsete, emotsionaalsete ja vaimse tervise abivajadustega õpilaste osakaal. Koolide andmeid kinnitab ka koolidest sõltumatu riigiameti mõõdik, mille kohaselt vähenes samades kogukondades määratavate laste psühhiaatriliste puudetoetuste taotluste arv.
Inglismaa riiklike algkoolide ning nende elupiirkondade nutitelefonivaba lapsepõlve liikumine (Smartphone Free Childhood) on ennast õigustanud. Selle sihtrühma põhjal läbi viidud uuring kõrvutas kahe sõltumatu riikliku andmekogu – haridusministeeriumi kooliloenduse (SEMH erivajadused) ning töö- ja pensioniameti puudetoetuste registri (DLA psühhiaatrilised toetused) – andmeid enne ja pärast nutitelefonivaba lapsepõlve liikumise algust 2024. aasta veebruaris.
Mõju hindamiseks uuriti 329 kõrge aktiivsusega kooli ja 330 piirkonda, kus leppega oli liitunud vähemalt 20% peredest ning kokku elas ligi 158 000 last, võrdluses enam kui 12 000 madala aktiivsusega kontrollkooli ja -piirkonnaga. Aastatest 2018–2019 pärinev põhjalik eelandmestik kinnitas mõlema grupi varasemat paralleelset arengut, mis võimaldas hästi vaadelda liikumise järgset mõju kahe aasta vältel kuni 2026. aasta alguseni, tagades tulemuste objektiivsuse ja sõltumatuse koolide subjektiivsetest hinnangutest.
Vanusegruppide lõikes koondus positiivne mõju eelkõige nooremate, 5-10-aastaste laste grupile, ilmselt kuna nende puhul lükati nutitelefoni saamist reaalselt edasi. Seevastu vanemate ehk 11-15-aastaste laste puhul, kellest enamikul oli telefon enne liikumise algust juba olemas, jäi mõju üle kahe korra väiksemaks. Lisaks ilmnesid selged soolised erinevused, sest positiivne mõju oli märgatavalt suurem ja statistiliselt selgem tüdrukute puhul.
Uuringu autor seostab tüdrukute märgatavalt suuremat kasu liikumisest teaduskirjanduses varem avaldatud nutiseadmete ja vaimse tervise mõjude kohta. On teada, et tüdrukutel on poistest suurem tundlikkus sotsiaalmeedia mõjudele, kuivõrd nende sotsiaalne suhtlus ja mured kalduvad veebiplatvormidel kergemini ärevust või depressiooni tekitama. Seetõttu toob nutitelefoni hankimise edasilükkamine tüdrukutele ka vahetumat ja tuntavamat kasu. Sarnane muster ilmnes näiteks ka Norra koolide telefonikeeldude uuringus, kus piirangud parandasid vaimse tervise näitajaid ja hindeid ning vähendasid koolikiusamist samuti eelkõige just tüdrukute seas.
Lisaks aitab tulemusi täpsemini mõista erinevus koolide ja riikliku süsteemi andmetes. Koolisiseses statistikas ehk SEMH-vajaduste arvestuses kipuvad koolid tüdrukute emotsionaalseid ja vaimse tervise muresid registreerima poistega võrreldes märgatavalt harvemini, vaatamata sellele, et häirete tegelik tase on sarnane. Just sel põhjusel pakub kooliväline puudetoetuste süsteem ehk DLA poiste ja tüdrukute vaheliste erinevuste kohta eriti objektiivset pilti, kinnitades nutiseadmete piiramise tugevamat positiivset mõju tüdrukute heaolule.
Toetuste taotlemise vähenemine puudutas spetsiifiliselt käitumuslikke ja emotsionaalseid seisundeid, näiteks ATH-d ja käitumisraskusi, mis vähenesid ligikaudu 10%, samal ajal kui uuringus kontrollgrupina toiminud struktuursed arenguhäired nagu autismispekter jäid muutumatuks.
Kokkuvõttes tõestab uurimus, et kogukondlik nutiseadmete andmise edasilükkamine kujutab endast peaaegu tasuta ja väga toimivat viisi, mis aitab parandada laste tähelepanuvõimet, eneseregulatsiooni ning üldist vaimset heaolu.
Selline uurimus näitab ehedalt, kui tähtis on kollektiivne suhtumine ja kui kerge on tõsta vaimset heaolu meie laste hulgas. Vaja on vaid riigi, omavalitsuse, kooli, huviringi selget kommunikatsiooni vanematele, et luua kokkulepe nutiseadmete andmise edasilükkamiseks.
Juhul, kui teie kogukonnas on midagi niisugust tehtud, palume selle kohta infot, et häid näiteid avalikult esile tuua!
Viide uurimusele: Veramendi, G. (2026). Smartphones and children's mental health. 28/45. London: Institute for Fiscal Studies.
Suurema teadlikkuse toel KOOS KRIISIDEST LÄBI!
Info jagamine võimalikele huvilistele on väga teretulnud!
Lugemist leiab ka FB-st: www.facebook.com/mahena.keskus