Jagame teadustööde analüüsil põhinevat ülevaadet sotsiaalmeedia rollist ja info edastamise viisi mõjust tänapäeva õigusruumis, mis on ülekantav ka teistesse olukordadesse. Mahena tegevjuht, Maria-Helena Mettis on 2025. aastal palju aega pannud erinevate teadusuuringute läbitöötamisele ja käesolevas ülevaates toob ta esile sotsiaalse suunamise (priming) mõju, et mõista väliste infoallikate mõju usaldusväärsusele ja objektiivsusele.
Maria-Helena Mettise uuringu teoreetiline raamistik tugineb sotsiaalpsühholoogiale, empiiriline osa aga puudutab Eesti kohtusüsteemist väga erinevat, kohtueelselt vandekohtunike otsustusprotsesside vaatlust, mistõttu empiirikat käesolevalt ei käsitleta.
Sotsiaalpsühholoogia kohaselt võib kokkupuude teatud stiimulitega – näiteks sotsiaalmeedia artikli pealkirja või tooniga – mõjutada inimese hilisemat käitumist ja hinnanguid ilma tema teadliku tajuta. Sotsiaalne suunamine toimub läbi vaimsete representatsioonide eelistamise, kus varasem kogemus muudab sarnase teabe töötlemise lihtsamaks ja kiiremaks, suunates seeläbi inimese mõttemalle.
Kohtumenetluse kontekstis on sotsiaalne suunamine kriitilise tähtsusega, kuna potentsiaalsed vandekohtunikud puutuvad meedia vahendusel kokku ulatusliku kohtueelse teabega. Uuringud on näidanud, et inimesed ei taju sageli selliste väliste mõjutajate mõju oma otsustele ning kalduvad meediast loetud informatsiooni ekslikult omistama kohtus esitatud tõenditele. Kokkupuude ühe stiimuliga võib mõjutada reaktsiooni järgmisele stiimulile ilma teadliku juhendamise või kavatsuseta. Sotsiaalmeedia on seda probleemi süvendanud, pakkudes kiiret ligipääsu kontrollimata narratiividele ja "valeuudistele", kusjuures inimesed usuvad sageli, et selline teave mõjutab teisi rohkem kui neid endid. Varasemad teadustööd kinnitavad, et negatiivne kohtueelne avalikustamine suurendab süüdimõistvate otsuste tõenäosust, samas kui positiivne kajastus võib neid vähendada.
Lisaks suunamisele mängib olulist rolli tõendite esitamise viis ja nende ootus. Vandekohtunikel on sageli eeldatav ootus, et süüdistaja esitab kindlaid tõendeid. Kui neid ei esitata, võib see viia õigeksmõistva otsuseni, mida tuntakse ka CSI-efektina[1]. Samuti on leitud, et füüsilised ja teaduslikud tõendid, nagu DNA-analüüs, tõstavad märkimisväärselt süüdimõistmise määra. Kuna vandekohtunikel puudub sageli erialane õigusalane ettevalmistus, on nad haavatavad teabe esitamise järjekorra ja konteksti suhtes, mistõttu võib kohtueelne kallutatus saada määravaks teguriks lõpliku otsuse kujunemisel. See rõhutab vajadust sügavamalt mõista, kuidas välised infoallikad ja psühholoogilised protsessid mõjutavad õigussüsteemi usaldusväärsust ja objektiivsust.
Kuigi Maria-Helena Mettise uuringu fookus varasemate uurimistööde analüüsimisel oli vandekohtunikel, milliseid Eesti kohtusüsteemis ei ole, siis on sotsiaalse suunamise mõju võimalik üldistada erinevatesse valdkondadesse, mis puudutab meid kõiki. Olgu nendeks õpetajad, kelle käitumist võib mõjutada kolleegilt saadav pidev info pahandust tekitava lapse kohta, või personalitöötajad, kellel on kolleegidelt eelinfo pidevalt toimetulematu töötaja kohta, või … Professionaalses töös inimestega on sellise mõjuteguri arvestamine eriti oluline.
Lisa: M-H. Mettise uurimustöö allikad 
Allikad.pdf
[1] CSI efektiks nimetatakse krimisarjade vaatamisest tingitud kohtukaasistujatel tekkida võivat ebareaalselt kõrget ootust süüdistuse suhtes, mida hakati tähele panema eriti pärast 2000. aastal esilinastunud telesarja "CSI: Crime Scene Investigation".
Suurema teadlikkuse toel ennetame kriise
ja liigume KOOS KRIISIDEST LÄBI!
Info jagamine võimalikele huvilistele on väga teretulnud!
Lugemist ja infot Mahena sündmustest leiab ka FB-st.
Tule meie püsijälgijaks ja ole kiire info saaja ning kaasa rääkija: www.facebook.com/mahena.keskus